Üheaastased taimed külvatakse, kasvavad, õitsevad, viljuvad ja surevad ühe vegetatsiooniperioodi jooksul. Kaheaastase taime elutsükkel kestab kaks vegetatsiooni perioodi. Esimesel taim idaneb, kasvatab lehed ja varred ning teisel aastal kasvatab õied, viljub ning seejärel sureb.
Mitmeaastase taime eluiga kestab rohkem kui kaks vegetatsiooni perioodi. Taime maapealsed osad (varred, lehed, õied viljad) moodustuvad enamasti igal aastal uuesti. Ebasoodsail ajal (talvel) nende võsud üldjuhul hävivad, säilivad üksnes maaalused osad aga leidub ka talihaljaid.
Kaheaastased: ussikeel, üheksavägaine aga ka porgand, lehtkapsas.
Mitmeaastased e.püsikud: pojengid, tulbid, rukkilill, nurmenukk jne.
2. ARUTLUS
Suvelille taimede istutamisel on oluline teada antud taime nõudmisi, vastasel korral võib istutaja kogeda suurt pettumust, sest kaunina istutatud taim muutub peagi inetuks või hukkub hoopis. Heaks näiteks on meie kalmistud. Sageli küsitakse, miks istutavad omaksed kalmude kaunistamisek kõik ühesuguseid lilli. Veidigi teadlikum inimene saab aga väga hästi aru, et selleks, et lähedase puhkepaik oleks kaunis ka nädala või rohkema pärast, tuleb valida kasvukohals sobivad taimed. Eesti kalmistute puhul on üheks oluliseks teguriks vähane valguse ligipääs maapinnale – kõrghaljastus on levinud enamustes rahulates. Seega ei sobi sinna valgusnõudlikud taimed – need venivad või kiduvad, luituvad ja ei õitse. Paljudest uutest suvelillede liikidest ja sortidest, mis Eesti taimeturule on ilmunud viimastel kümnenditel, ei ole just palju sobivaid. Seega domineerivad kalmistutel ikka klassikalised begooniad, tageetesed, vilt-ristirohud ja sinilobeeliad. Viimati loetletutel on veel ühiseid jooni, mis teevad need surnuaiale istuatmiseks sobilikuks. Nimelt on need vähenõudlikud ka niiskuse ja pinnase suhtes. Kuigi begoonia eelistab happelisemat mulda kui vilt-ristirohi, siis saavad nad mõlemad suurepäraselt hakkama ilma erilise kohtlemiseta tavalises aiamullas. Traditisiooniliseks kujunenud kalmistul ja haljastuses kasutatavad suvelilled ei vaja ka eraldi kastmist – tavaoludes piisab vihmaveest.
Püsikute puhul tuleb taime ja istutuskoha valikut veel hoolikamalt kaaluda, siin ei ole võimalust järgmisel aastal paremini teha :-) Esimese asjana tuleks muidugi kindlaks teha, kas taim, mida kavatsetakse endale soetada, üldse sobib meie kliimasse. Kahjuks on esinenud mitmed juhtumeid, kus Eestis müüakse näiteks heki- või ilupõõsa taimi, mis ei ole piisavalt külmakindlad ja ei saagi meie kliimas talve üle elada. Seega ei ole lisainfo hankimine kunagi kurjast. Edasine otsustusprotsess võib käia kahtepidi – kui soovitakse kindlat taime, siis tuleb leida talle sobiv koht, või kui soovitakse täita kindlat kohta, siis tuleb valida sobiv taim. Valguse-varju tasakaalu määramisel tuleb arvestada ka seda, „kes kellest üle kasvab“ - ehk siis kas ümbritsevad taimed võivad hakata varjutama antud taime või vastupidi. Mulla kvaliteeti on võimalik muuta nii enne istuatmist kui ka taime eluaja jooksul (lisada turvast, väetist, lupja, liiva) – peab vaid arvestama olemasoleva pinnase ja taime vajadustega. Mõningatel juhtudel saab lisakastmisega niiskuselembelisemaid taimi ka veidi kuivemas kohas kasvatada, vastupidi ei ole minu teada võimalik – liigniiskus hukutab taime kiirelt.
3.SUGUKONDADE VÕRDLUS
| Tunnus | Korvõielised | Sarikalised | Nelgilised |
| Õied | Suur hulk õisi moodustavad kokku ühe suure õiesarnase
ebaõie. Selleks, et kõiki õisikut moodustavaid õisi ära
mahutada, on õiepõhi laienenud ja muutunud korvikujuliseks.
Korvõieliste ebaõis on omandanud paljud tunnused, mis harilikult on omased ühele õiele. Üksikõied on moondunud vastavalt paiknemisele, näiteks äärmised keelõied meenutavad kroonlehti, sisemised putkõied tolmukaid. |
Õied on väikesed, koondunud rohkearvuliselt suurtesse
õisikutesse – vihmavarju sõrestikku meenutavatesse
sarikatesse. Kõige levinum on liitsarikas, mis koosneb rohketest osasarikatest. Viietine õis koosneb enamasti valgest, roosadest või kollasest lahklehisest kroonist, mille alla jääb nõrgalt väljakujunenud või mügarateks redutseerunud tupp. |
Õied kahesugulised, korrapärased, õiekate enamasti kaheli;
tupp ja kroon viietised, harva neljatised.Kroonlehed on harilikult
pinnukeseks ja naastuks liigestunud.
Tolmukaid enamasti kümme harva viis või vähem. Õisik ebasarikjas. |
| Vars | Eritunnuseid ei saa välja tuua, mitmekesisus suur. | Sarikalistel on vars tugev, sõlmine, säsi varase kao tõttu õõnes ja vaoline | Vars on tihti jämenenud sõlmekohtadega. |
| Leht | Eritunnuseid ei saa välja tuua, mitmekesisus suur. | Enamasti suured (ka põhjamaise floora rekordsuurus) Vahelduvad, abilehtedeta, kuid tihti suure tupega. Lehelaba enamasti tugevalt liigestatud; valdav on mitmetisulgjas liitleht. | Lehed asetsevad enamasti vastakult, on suhteliselt kitsad ja tavaliselt abilehtedeta. |
| Vili | Seeme on endospermita, ei vabane viljast. Viljakest võib pähklitaoliselt puituda.Viljade levimiseks mitmesuguseid kohastumusi –tupest kujuneb karvakimp (rappus) lendlemiseks (võilillel), õisik eraldub tervikuna ja levib loomade abil (takjas) jt. Esineb ka erinevaid vilju sama õisiku piires (saialill). | Kaksikseemis (kahe poolega jaguvili). | Kupar, pähklike või kuiv mari. |
| Taimekuju | Enamik korvõielisi on rohttaimed. Esineb ka põõsaid, puid ja ronitaimi. | Enamasti silmapaistvad omapärased suured rohttaimed. | Enamasti rohttaimed, mõned poolpõõsad. |
Kasutatud materjalid:
- Botaanika.Õpik kõrgematele koolidele. II osa, süstemaatika. (1970) Koost A. Kalda. Tallinn. Kirjastus „Valgus“
- http://et.wikipedia.org/wiki/Korv%C3%B5ielised (16.11.2014)
- http://et.wikipedia.org/wiki/Nelgilised (16.11.2014)
- http://et.wikipedia.org/wiki/Sarikalised (16.11.2014)
- Sarikalised. Koost K. Nurmik http://www.slideshare.net/cladina/sarikalised (16.11.2014)
