Suvelilled

 SWOT

Tugevused	Nõrkused
Väga suur sortimendivalik Suhteliselt pikk õitsemise aeg Taimed enamasti odavamad kui püsililled Kasvavad kiiresti, täidavad pinda ja annavad kiiresti soovitud efekti Pole muret taimede talveks katmise või muu ettevalmistusega Võimalus samal pinnal katsetada igal aastal millegi uuega Enamasti taluvad hästi ümberistutamist	Igal aastal peab uuesti taimed hankima (ette kasvatama) kasvukohale istutama Kasvukoht tuleb igal aastal uuesti planeerida, ette valmistada, kujundada Taimede ettekasvatamine on tülikas, kulukas ja aeganõudev. Suur osa on külmaõrnad (kevadel hiliskülmad ja sügisel esimesed varased öökülmad rikuvad peenra ilu) Vajavad enamasti lisakastmist
Võimalused	Ohud
Võimalus eelmisel aastal tehtud vigu vältida ja saavutada juba teisel aastal parem tulemus Saab valida kindlad kujundusse sobivad isendid (ühekõrgused või muude omaduste poolest sarnased taimed) Suhteliselt lihtne asendada Võimalus vahetada samal kasvukohal ühe hooaja jooksul erinevaid taimi (võõrasema – tageetes – lehtkapsas) Kiire kasuv ja pika õitsemisaja tõttu sobivad erinevate anumate täitmiseks, lillepüramiididesse, rõdukastidesse...	Mõnedel taimedel valmivad seemned ja nad külvavad ennast ise – järgmisel aastal tärkab sama taim kasvukohal umbrohuna (saialill, kipslill, hanemalts) Paljud on kahjurite jaoks väga ahvatlevad (tigu armastab daaliat ja tageetest; lehekirbud kivikilbikut, liblikate röövikud kressi ja lehtkapsast) Ettekasvatatud taimedel oht läbi kuivada enne kasvukohal juurdumist Tundlikud ilmastiku olude suhtes (paljusid õisi rikub tugev vihm, vähese päikesega suvel portulak ei pruugi õitsema minnagi)

Lisaülesanne:
Kuidas saab sisemiste tugevuste abil väliseid võimalusi ära kasutada?
     Kiire kasv, suhteliselt pikk õitsemise aeg ja ümberistutamise taluvus annavad võimaluse parandada planeerimisel/istutamisel tehtud vigu hooaja sees jooksvalt - asendada, vahelt välja võtta, tihedamaks istutada jne.
Kuidas sisemiste nõrkuste ületamiseks saab väliseid võimalusi kasutada?
    Pika ettekasvatamisperioodi jooksul ei pea peenar tühi olema - samale kasvukohale võib ühe hooaja jooksul istutada mitu erinevat taime (nt võõrasema - begoonia - eerika)
Kuidas saab sisemiste tugevuste abil väliseid ohte vältida?
    Ettekasvatatud taimede väljaistutamise aega saab varieerida vastavalt vajadusele (näiteks kui on hiline kevad) ning suure sortimendi seast on võimalik valida just selleks hooajaks sobivad.
Kuidas vähendada sisemisi nõrkusi ja samas vältida väliseid ohtusid?
   Piisava lisakaastmise korral on võimalik kasvatada ka kuivemas asukohas niiskuselembelisemaid taimi.

Seemnete skarifitseerimine ja stratifitseerimine on seemnete külviks ettevalmistamise (idanemise soodustamise) meetodid. Skarifitseerimine on seemnekesta töötlemine idanemise kergendamiseks, stratifitseerimine aga seemnete mõjutamine (idanema meelitamine) sobivate tingimuste kunstliku loomisega (enamasti külmutamine, eesmärk imiteerida aastaaegade vahetumist).

Stratifitseerimist ehk seemnete kihistamist kasutatakse liikide korral, mille seemnetel on pikk puhkeperiood. See kujutab endast seemnete allutamist sobivatele temperatuuri-, niiskus- ja õhurežiimi tingimustele teatud aja jooksul. Kunstlikult luuakse terve kompleks tingimusi, mis soodustavad seemnete ettevalmistust idanemiseks ja tõusmete ühtlaseks ilmumiseks.
Kuivatatud seemned tuleb enne stratifitseerimist kindlasti vees leotada. Leotatud seemned segatakse substraadiga, soovitavalt vahekorras 1:3. Substraadiks sobib liiva ja turba segu (1:1); samuti turbasammal, õhustatud alusturvas, värske saepuru, pestud jõeliiv, penoplasti tükikesed, perliit või vermikuliit.
Stratifikatsiooni kestvus ja tingimused on erinevatel kultuuridel erinevad. Enamasti on see alandatud temperatuur ja kõrgendatud niiskus koos hea õhustusega. Stratifitseerimis-perioodi läbimisest annavad märku seemnetest ilmunud idujuured.
Skarifitseerimine on taime seemnekesta tahtlik vigastamine, et see muutuks vett ja gaase läbilaskvaks. See kujutab endast seemnete kriimustamist, sisselõigete tegemist või muul viisil seemne väliskesta vigastamist, mis aitab seemnel kergemini idaneda (murda läbi kaitsva koore).

• Mehaanilist skarifitseerimist kasutatakse tugeva ja tihedakestaliste seemnete puhul. Seemneid töödeldakse skarifikaatorites või sobilikes anumates seemneid hõõrudes või raputades segatuna liiva, kruusa või klaasi puruga. Suuri seemneid võib vigastada viili või smirgelpaberiga hõõrudes. Töödeldud seemneid ei saa enam kaua säilitada, kuna nad on muutunud haigustele vastuvõtlikuks.
• Keemilist skarifitseerimist kasutatakse samuti paksuseinaliste ja tihedate seemnete korral. Selleks kasutatakse kontsentreeritud väävelhapet, lämmastikhapet või soolhapet. Keemilise skarifitseerimise aeg sõltub seemnekesta paksusest aga selleks kulub umbes 5...30 minutit. Perekonnad, mille seemnete kraapimine või keemiline töötlemine kiirendab idanemist: koldrohi, kanna, iiris, hibisk, lupiin, pojeng.
  
• Termiline skarifitseerimine on seemnete töötlemine keeva veega. Seda tehakse peamiselt liblikõieliste, tihedakestaliste seemnete korral. Seemned asetatakse 10...20 sekundiks keeva vette ja seejärel mõneks sekundiks külma vette. Sellist tegevust korratakse 2...3 korda. Vahelduval temperatuuril seemnekest praguneb.
  
• Seemnete leotamine vees pehmendab seemnekesti ja huhb välja idanemist takistavad ained. Seemneid leotatakse 20-30 kraadises, puhtas, õhurikkas vees üks kuni mitu ööpäeva. Et vesi oleks õhurikas on vaja seda vahetada kord päevas. 

Seemnetega paljundamine on üldjuhul odavam. Paljude suvelillede puhul on see ka ainus võimalus, sest taimed ei ela talve üle isegi sisetingimustes. Seemnete säilitamine on lihtsam ja vähem töö(ruumi)mahukas kui emataimele õigete talviste hoiutingimuste loomine. Tegelikkuses Eesti tingimustes ei ole võimalik saada enamuselt suvelilledelt kvaliteetset seemet, seega suuremad kasvatajad ostavad külvatava seemne sisse riikidest, kus on sobilikumad kasvutingimused ja väljakujunenud sordiaretus. Paljude liikide puhul aga ei saa aga ka soovitud sorte seemnetena osta, sest nende kindlate omadusete tagamiseks paljundavad sordiaretajad neid vaid vegetatiivselt või siis on tootjal kasulikum edasi müüa juba valmis istikuid (roosbegooniad, pelargoonid jt). Enamasti sõltub paljundusmaterjali valiku tasuvus ja otstarbekus just kasvatatavate taimede hulgast - hobiaednik võib näiteks rippbegoonia taimi üle talve keldris hoida ja kevadel neid lehtedest/võrsetest paljundada aga suurtootjale ei tasu see tegevus ära - õigeaegselt külvatud (veel parem istikuna sisse ostetud) taimedest saab tunduvalt rohkem ja kvaliteetsemat istutusmaterjali sama energia kulu korral.

Suvelillede seemnetega paljundamisel on kaks võimalust - taimede ettekasvatamine ja külvamine otse kasvukohale. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale enamasti peal kevadiste öökülmade möödumist.
Ettakasvatatakse nende liikide taimi, millel külvamisest õitsemiseni kulub rohkem aega - üle 10 nädala.
Külviks võib valida kasti, karbi, kassetti, poti või turbatableti. Millist anumat valida, oleneb eelkõige külvatavate seemnete suurusest. Kasti ja karpi on mõistlik külvata taimi, mille seemned on väga pisikesed. Kassett külvatakse selliseid seemneid, mida on võimalik mulda panna ükshaaval. Kassette on saadaval väga erineva suurusega avadega, valik tehakse ikka seemne suuruse põhjal (arvestades ka, kui kauaks taimed kassetti jäävad). Potti on mõtekas külvata vaid väga suuri seemneid, või siis näiteks sel juhul, kui aknalaual kasvatatatkse ette vaid vähesedi taimi (kui potid on olemas ei pea tingimata külviks karpi hankima minema).
Turbatablettidesse on mõtekas külvata vaid väga kvaliteetseid seemneid - tabletid on kallid ja võtavad suhteliselt palju ruumi. Samas on tablettides kasvatatud taimi väga mugav kasvukohta (potti, amplisse) istutada - taime juured ei saa lahtiharutamisel viga.
Peale külvi teostamist on oluline jälgida, et püsiksid pidevalt idanemiseks sobilikud tingimused - läbikuivanud või liiga madalal temperatuuril hoitud külv tõenäoliselt ei tärkagi.
Kastidesse ja karpidesse külvatud taimed tuleb enamsti ümber pikeerida. Pikeerimine on tärganud taime ümberistutamine koos juure näpistamisega. See parandab taimede valgustingimusi ning soodustab juure harunemist. Pikeeritakse kastidesse, kasettidesse või pottidesse. Suurem osa ettekasvatatavaid suvelilli vajab veelkordset ümberistutamist enne kui kasvukohale istutamise aeg käes on. Pikeeritud taimed istutatakse ükshaaval (v.a. mõned erandid) pottidesse. Enamus Eesti tootjaid kasutab väiksemate suvelilletaimede jaoks 8x8 cm nelikant potti, suuremate jaoks vastavalt taime suurusele 10-14cm ümarpotti. Pottidesse jäävad taimed kuni kasvukohale istutamiseni.
Otse kasvukohale (avamaale) külvamisel sõltub külvi viis (hajus- või reaskülv) ja tihedus taimede kasvusuurusest. Avamaale külvatud taimi ei pikeerita, vajadusel harvendatakse.


Kasutatud materjalid:

• http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=224
• http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=403
• http://www.tlu.ee/~katrinu/kodune_5/oppematerjal.html
• http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=84
• http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=89
• http://ak.rapina.ee/katrinu/gen_paljundamine/index.html